21. november 2025 – Euroopa Elamuskeskus, Tallinn
Euroopa Liit seab ambitsioonika eesmärgi: aastaks 2030 peab vähemalt 80% elanikest omama põhitasemel digipädevusi ning digiteenused peavad olema kõigile ligipääsetavad. Kuid kui kaugel on Eesti teel selleni puuetega inimeste vaates? Euroopa Elamuskeskuses toimunud arutelul otsiti vastust, milline on seis täna ja milliseid samme on vaja, et keegi digiarengus maha ei jääks. Aruelul osalesid puuetega inimeste organisatsioonide esindajad, riigi vaadet tõi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Töötukassa esindajad.
Digipädevused on ebaühtlased – ja mitmel põhjusel
Eesti digiriigi kuvand on tugev, kuid puuetega inimeste kogukond näeb teist reaalsust. Digikeskkondade ja e-teenuste kasutamine on sageli keeruline, sest:
- abi ja juhendamist vajatakse ka korduvate tegevuste juures;
- koolitusvajadused on väga erinevad, sõltuvalt puudest, vanusest ja varasematest oskustest;
- grupikoolitused ei tööta, kui osalejate taustad ja võimekus on äärmiselt erinevad;
- digiplatvormid ei ole disainitud ligipääsetavust silmas pidades.
Arutelus osalenud tõid välja, et parim õpetaja on sageli inimene, kes jagab sarnast kogemust – pime õpetab pimedaid, kurt kurte. Ent selliseid kogemusnõustajaid ei ole piisavalt ja töötamine teise töö kõrvalt ei ole jätkusuutlik.. „See ei saa olla kellegi kõrvaltegevus,“ kõlas mitu korda.
Ligipääsetavus ei ole luksus – see on seadusest tulenev kohustus
Kui avaliku sektori veebilehtedele ja mobiilirakendustele kehtisid ligipääsetavusnõuded juba varem, siis alates juunist 2025 peavad erinevate sektorite ettevõtteid tagama, et digitaalne ligipääsetavus peab muutuma uueks normaalsuseks nii veebilehtedel, mobiilirakendustes kui ka paljudes seadmetes.
- Loodav digitaalne platvorm peaks olema kasutuskõlblik juba esimesest päevast ka puudega inimestele.
- Kriisiteavitused peavad olema ligipääsetavad kõigile – sh nägemis-, kuulmis- ja kognitiivse puudega inimestele.
Koolitusvajadused: üks ei sobi kõigile
Arutelus toodi praktilisi näiteid:
- Neuroerinevustega inimestel on vaja väga selget ja muutumatut ajakava ning rahulikku eraldumisruumi.
- Grupis suurte võimekuserinevustega koolitus ei ole tõhus – optimaalne rühma suurus võiks olla 5–7 inimest.
- Pimedaid ja vaegnägijaid aitaksid paremini spetsiaalsed kursused, mida juhendavad sarnase kogemusega koolitajad.
- Viipetõlgi kättesaadavus kurdile inimesele võiks koos kooolituspakkumisega automaatselt, selle eest ei pea hoolitsema inimene ise.
Kaasava koolituse vajadus on ilmselge, kuid süsteem ei toeta seda veel piisavalt.
Riigi vaatenurk: palju programme, vähe sihitatud lahendusi
Riigi poolt toodi küll välja mitu algatust, näiteks Digiriigi Akadeemia https://digiriigiakadeemia.ee/ või Töötukassa tasuta tehisaru veebiseminarid https://www.tootukassa.ee/et/teenused/karjaar-ja-koolitamine/seminarid, kuid tõdemus on sama: puuetega inimestele mõeldud eriprogramme ei ole praktiliselt loodud. Killustatus erinevate ministeeriumite vahel takistab terviklikku lähenemist.
Turvatunne ja küberhügieen: kellele ja kuidas?
Küsimus küberjulgeolekust jäi õhku – kas keegi koolitab puuetega inimesi spetsiaalselt selles vallas? Praegu on olemas üldised küberhügieeni juhendid, kuid mitte sihtrühmale kohandatud programme. Koostöö raamatukogudega üle Eesti toimub, kuid süsteemne mudel ja finantseerimine on puudu.
Arutelust joonistus välja kolm järeldust:
1. Tehnoloogiliselt on kõik võimalik – ühiskondlikult ja süsteemselt veel mitte. Levinud arvamus, et „mõned inimesed ei saavuta kunagi digioskusi“, ei vasta tõele. Õige toe ja tehnoloogiliste lahenduste korral on see reaalne.
2. Puuetega inimeste kaasamine nõuab stabiilseid, pikaajalisi lahendusi. Projektipõhisus ei lisa jätkusuutlikkust. Vaja on süsteemseid rolle, rahastust ja selgeid vastutajaid.
3. Ligipääsetavus ei tohi olla kõrvalteema, vaid osa igast teenusest. Kui platvormid ja teenused on algusest peale ligipääsetavad, väheneb vajadus erilahenduste ja juhendamise järele.
Eesti tugevad digivõimekused ei tähenda automaatselt, et puuetega inimesed oleks võrdselt kaasatud. Seis on parem kui paljudes riikides, kuid arenguruumi on palju. Digikümnend saab tõeliselt kaasavaks ainult siis, kui kõik inimesed saavad turvaliselt, iseseisvalt ja enesekindlalt digikeskkonnas toimida.
