27. augustil toimus Tallinna Puuetega Inimeste Kojas esimene Vaba Vaimu festival – kultuurisündmus Tallinna ja Harjumaa intellektipuudega täisealistele inimestele. Eesmärk oli luua ligipääsetav kultuuriruum: teater ja loomingulised töötoad, kuni kaasaegse kunstini välja. Osaleja sai ise otsustada, kuhu minna ja mida teha.
Me korraldasime neile festivali. Aga kas me küsisime, mida nemad tahavad?
Festival andis selleks tegelikult päris hea lähtekoha. Inimene sai ise valida, kas ta tahab maalida, tantsida, vaadata teatrit või teha midagi muud. Aga miks peaks valik piirduma ühe festivalipäevaga? Korraldajatena ärgem küsigem ainult, kas festival meeldis.
Küsime parem:
- kuhu sa tahaksid järgmine kord minna – teatrisse, kontserdile, kinno, näitusele või spordivõistlusele?
- kas tahaksid sinna minna koos teiste puuetega inimestega või koos kõigi teistega?
- mis teeb tavalisel üritusel käimise sinu jaoks raskeks?
- millist abi sa vajad?
- kas tahaksid järgmise ürituse korraldamisel ise kaasa rääkida? Ise teha?
Eraldi üritustel on kindlasti oma koht. Keskkond on tuttav ja turvaline, tempo sobiv ja vajadusel abi olemas. Aga miks järgmine kord minna puuetega inimeste festivali asemel teatrisse, kunstiringi, tantsima või linnfestivalile, koos kõigi teistega?
Kõik kultuurisündmused on väärtuslikud. Aga veel väärtuslikum on, kui inimene saab ise valida – mitte ainult seda, mida festivalil teha, vaid ka seda, kus ja kellega ta tahab kultuurist osa saada.
Puuetega inimeste liikumise üks keskseid põhimõtteid on „Mitte midagi meie kohta ilma meieta.“ Vaba Vaimu festivali järgmine samm saaks olla mitte lihtsalt järgmise festivali korraldamine, vaid küsimine: „Vaba Vaim 2026 → mida te tahate teha 2027?“
Küsime seda nüüd festivali osalejatelt endilt ja vaatame koos kultuurikorraldajatega, mida tuleks muuta, et need soovid saaksid teoks ka väljaspool puuetega inimestele mõeldud üritusi.
