Vahetult enne jaanipäeva toimus Kose-Uuemõisas asuvas Oxforelli puhkekohas liikumispuudega kalapüügihuvilistele ehitatud invaplatvormi avamispäev. Pigem väike pidu, koduselt mõnus ja pidulikult esinduslik. Pidu nii neile, kes ratastoolis kui ka neile, kellele nii elementaarse asja vajalikkus nagu kalapüügiplatvorm ratastoolis olijatele varem mõttessegi ei tulnud.
Kui nüüd natuke arutleda, siis kui palju on meie hulgas neid kes mõtlevad sellele, kuidas ratastooliga veekogu kaldale pääseda, käed vabaks lasta ja õnge/lanti leotada nii, et end ise ühel hetkel kalade keskelt ei leia? Ilmselt mitte keegi, sest puudub vajadus, puudub kogemus, keegi pole sellest juttu teinud jms.
Meie saime mingi kogemuse hiljutisel süstaretkel kus leidsime, et kergema liikumispuudega inimesed saavad väikeste raskustega hakkama, aga ratastooliinimestel oleks jõe kallaste eripära tõttu raskusi tekkinud. Loomulikult oleksime toime tulnud, aga probleem on ikkagi olemas. Paraku ei osanud mina küll sealt paadiretkelt edasi mõelda, et mis saab siis kui keegi sooviks ratastooliga kalale minna. Et üldse keegi soovib ratastoolis kalale minna. Süstamatkale küll, aga kalale? Hmm…
Nüüd on Eesti esimene ratastooliparv olemas, idee on edukalt ellu viidud ja see ei jää kindlasti viimaseks sellelaadseks rajatiseks. Siit edasi mõeldes… Jah, kuhu edasi?
Selle platvormi ehitamise mõte tuli Oxforelli peremehel pärast seda kui ta märkas, et ratastooliga ei pääsegi kala püüdma. Sel ajal kui muu seltskond rõõmsalt forelli püüab, peab erivajadusega (ja erivajadus see ju on) inimene seda nukralt pealt vaatama. Küünarnukk on lähedal küll, aga püüa sa hammustada…
Samas – kas Oxforelli peremees oli tõesti esimene, kes probleemi nägi? Ilmselt mitte, kuid kindlasti esimene, kes seda märkas ja sellele tähelepanu pööras. Aga, kas ikka peab alati ootama, et keegi asjasse pühendamatu näeb ja märkab ja oskab edasi mõelda? Arvan, et oma erivajadustest peaks erivajadustega inimesed hoopis ise rääkima, sest sageli on väga vähe vaja, et väga palju ära teha.
Korraldajad olid osanud sellest üritusest teha ilusa päeva. Paljudele oli suureks sündmuseks, et külaliste hulgas olid proua Ilves, sotsiaalminister H.Pevkur ja põllumajandusminister H-V Seeder. Eriti populaarne oli muidugi proua Ilves, kellega käidi õhinal vestlemas, kätlemas ja koos pildistamas.
Ehkki šampuseklaasid olid pidulisi ootavalt kõige nähtavamale kohale seatud, ei lubanud ehteestlaslik tagasihoidlikkus kohe šampusega sissejuhatust teha – mine sa tea, kas kuulud ikka väljavalitute hulka – kuid pärast esimesi julgeid nähti, et midagi hullu ei juhtu, sina see väljavalitu oledki – ja kõik läks oma loomulikku rada.
Maiustati, limpsiti jooke, tutvuti üksteisega, muljetati ja kuulati kõnesid, mis mulle üllatuseks ei olnudki meie poliitikutele omased trummipõrin ja tühjade tünnide kõmin, vaid asjalikult päevakohased ja inimlikud.
Šampuse, maasikate, murelite, tikuvõileibade, külmade jookide, kohvi ja suure maasika-vahukooretordiga esindusliku pidulaua juures võisid kõik ennast vippidena tunda. Kellel kõht tühi, võis kuuma supiga alustada, sest korraldajad olid tõesti kõigele mõelnud.
Kõnedele järgneva (jällegi) koduselt armsa eeskava avas Kose Gümnaasiumi 11. klassi noormeeste ansambel. Järgmistena laulsid Briti ja Lembi, kaks neiut ratastoolis, kelle kohta teati rääkida, et võtavad edukalt osa lauluvõistlustest ja on üldse toredad aktiivsed tüdrukud. Omalt poolt võin lisada, et lihtsalt imetlusväärsed.
Rõõmsat elevust tekitas Saue-Keila Invataidlusgrupi „Tantsurõõm“ humoorikas ja tempokas esinemine ansambli solisti Andrese laulu ja akordionimängu saatel. Tantsurõõmu lausa õhkus igast liigutusest, meeleolu tõstis ka hästi valitud atraktiivne atribuutika. Polnud ka ime, tegemist ju ikkagi invataidlusfestivalide laureaatidega.
Kõned kuulatud, kingid kingitud, laulud lauldud ja tantsud tantsitud, oli aeg asuda kõige tähtsama juurde – päevakangelane tuli sisse õnnistada nagu kord ja kohus ette näeb. Mati ratastool vuraski platvormile ja üsna varsti siples tele-, video- fotokaamerate uudishimulike ükssilmade pilkude all õnge otsas üks priske forell.
Pidulik osa oli selleks korraks läbi, kõnniti veel veidi ringi, maiustati, nauditi seltskonda ja ilusat loodust ning hakati ennast vaikselt kodu poole asutama.
Minult küsiti, kas see oli reklaamüritus. Otse loomulikult oli. Aga nii osavasti varjatud, nii maitsekas ja kenas “pakendis” ja nii kenas esituses, et ei tekkinud mingit tahtmist „kanalit“ vahetada. Reklaam see oli, aga see polnud see, mida meie reklaami all mõtleme. See oli toote tutvustus, kuid ikkagi mitte selline nagu neid iga päev näha võib. Pigem oli see üks sündmus, selline ilus sündmus, kus öeldi erivajadustega ja erivajadusteta inimestele, et „meie oleme kõigile mõelnud“. Ei ole karta, et nüüd tekib Oxforelli värava taha liikumispuudega inimeste järjekord. Ei ole ega tule, sest forellipüük puhkekohas on üsna kallis lõbu. Polegi oluline, mitu inimest ja kui sageli seda kasutab. Tähtis on, et nüüd on see võimalus soovijatel olemas. Võrdselt kõigiga. Eesti seni ainuke veel, aga ilus algus on juba tehtud.
Minu lugupidamine Oxforelli perele, kes nii selle päeva invarahvale nii vaikselt, nii koduselt ja nii suurejooneliselt korraldas.
Pealtnägija Imbi Vahuri