Puudeline elektrilises minimopeedis?!
27.06.2011
Olen aastaid pidanud kasutama iga liikumise tarvis isegi säärases väikelinnas autot ja ratastooli. Elu hõlpsamaks muutmise soovist ajendatuna hakkasin endale 5 a tagasi taotlema nii Sauel kohalikuks liikumiseks kui ka välilaagrite tarvis elektrilist sõidukit tollase nimetusega scooter (ja mis kohe jõustuva liiklusseaduse mõistes on pisimopeed – mootor võimsusega 400 W ja maksimaalne liikumiskiirus 15 km/h.
Neli aastat tagasi selle minimopeedi ka sain ja olen sellest ohtrat rõõmu tundnud, sest praktiliselt varakevadest hilissügiseni on see mul kasutuses Sauel liikumiseks ja ilusate ilmadega ei taha vaadata auto poolegi. Hakkasin seda abivahendit hellitavalt „rollu“-ks kutsuma – tuletisena sõnast “roller“. Samuti olen nautinud selle sõiduki mõnusid mitmes suvelaagris, sest pole vaja olnud enam meeleheitlikult käsitsi pressida end ratastoolis läbi muru ja mätaste.
Mulle on kogunenud selle ajaga ka mitmeid tähelepanekuid minimopeediga (edaspidi „rollu“, mis on lühem ja suupärasem) ligipääsust erinevatele avalikele asutustele. Sauel on nendeks vaid Saue Kaubakeskus, Säästumarket ja Maxima. Siia ritta võiks lisada veel eraldi asetseva tankla Mokter ja Saue Kaubakeskuse sees paikneva apteegi.
Kaubakeskuse puhul saab rääkida heast ligipääsust – automaatselt avanevad uksed ja tõkkepuud enne müügisaali, piisavad vahed kaubariiulite vahel. Algul oli probleeme läbisõiduvõimaluse leidmisega riiuli ja tugipostide vahelt, kuid nüüdseks on riiulid postidest nii kaugele nihutatud, et probleeme enam pole. Samuti on makseterminal piisavalt madalal, et seda on mugav käsitseda nii ratastoolist kui ka rollust.
Säästumarketiga on seis peaaegu analoogne. Miinusteks vaid vahekäikude kasutamine kauba ladustamiseks kaubapäevadel ja kõrgel paiknevad makseterminalid, mille kirjeid ei näe ja peab ootama kassapidaja märguandeid PIN-koodi sisestamiseks (samas ei näe ka eksimust ja siis peab teinekord protsessi nullist alustama). Raskendatud on ka läbipääs kahe kassa juurest ja peab end rolluga läbi pressima nii, et kummid sahisevad vastu piirdeposte. Mul ei ole küll aimu ettenähtud minimaalse läbipääsu laiuse kohta, kuid kuna rollu on lai 65 cm, siis ilmselt see sinna kanti ka jääb.
Minu vaatenurgast on kõige ebameeldivam kaubandusettevõte Saue Maxima. Esimene probleem on kohe müügisaali pääsul – peab sõitma tõkkepuule maksimaalselt lähedale ja siis käega tõket eest ära lükates vaikselt edasi sõitma, kuni tõkkest mööda saab. Ja siis müügisaal, mis on samas kastusel ka laona. Peab väga hoolsalt vaatama vahekäikudesse ja põhjalikult mõtlema, et vältida vahekäigu teise otsa jõudes vajadust see tee tagurdades läbida ümber- ja kõrvalepöörde võimaluse puudumise tõttu. Makseterminalid on siin õnneks nähtavad ka ratastoolikasutajale.
Mõningase manööverdamisega olen sisse saanud Saue Päevakeskusesse, kus toimuvad linna invaühingu koosolekud, sama kehtib tankla kohta.
Muret on hakanud tegema nüüd oma sõiduki viienda kasutamisaasta algul ilmnevad tendentsid – väited teenidajatelt, et minu sõiduk kvalifitseerub mootorsõidukina ja sellega ei tohiks ma nende asutusse siseneda. Mõni aeg tagasi püüdis Säästumarketi turvamees selgeks teha mulle sobimatust oma sõidukiga nende poodi siseneda. Meil oli päris pikk ja temperamentne väitlus, mis lõppes mulle õiguse andmise mu ostuplaan lõpuni viia. Kui järgmine kord Säästumarketisse asja oli, siis sattusin samale turvamehele ja meie kohtumine lõppes temapoolsete vabandustega, ning nüüdsed poeskäigud säästukasse on rikastatud sõbralike vestlustega eelmainitud turvamehega.
Kahjuks juhtus täna Saue Kaubakeskuses paiknevat apteeki külastades järjekordne konflikt – mulle vedru jõul sulguvat ust avama tulles, teatas apteegi töötaja, et oma mootorsõidukis puudub mul õigus nende poolse siseneda ja tema toonist võis lugeda, et oma apteeki tulekuga seadsin ma ohtu tema töölpüsimise. Kuna olen selle inimesega korduvalt ka varem kohtunud ja seni pole minu teenindamisel midagi taolist kuulda olnud, siis tekib küsimus et kas too töötaja on saanud mingeid juhtnööre minu rolluga apteegis käikude osas?!
Ja kolmandaks sain ma üllatuse osaliseks uut liiklusseadust uurides. Ei ole suurt seaduse tõlgendamise kogemust, kuid minu arusaamist mööda võin sattuda tupikusse kui liikudes piki jalgrattateed ristuva teeni ja edasi sõita ei tohi, sest liiklusseadus ütleb – pisimopeedi- ja mopeedijuht ei tohi sõita ülekäigurajal. Kuidas üks jalutu mees siis saab üle ristuva tee???
Vt. Liiklusseadus, 4. jagu Jalgratturi, tasakaaluliikuri, pisimopeedi- ja mopeedijuhi liiklusreeglid, § 32. Piirangud jalgratturi, tasakaaluliikuri juhi, pisimopeedi- ja mopeedijuhi liiklemisele, (2) Pisimopeedi- ja mopeedijuht ei tohi sõita ülekäigurajal.
Samuti ütleb liiklusseadus ühemõtteliselt, et pisimopeedi vähemalt ühe ratta mõlemal küljel peab olema kas valge või kollane helkur. Kui täita seadust täht-tähelt siis kisub ju olukord koomiliseks – mis mõte on panna neljarattalisele sõidukile rataste siseküljele helkureid? Või isegi välisküljele, kui külgedel on juba tehase paigaldatud helkurid?
Teisalt – kui kontrollijad juhtuvad olema sama konkreetsed kui seadus???
Oleks mõeldamatu kujutada ette Põhjamaade asulaid ja linnu seal aktiivselt kasutatavate liikumisabivahenditega vanurite ja puudelisteta. Ja ilmselt on neil ka võimalus oma sõidukiga kuskile pääseda, sest vaevalt nad muidu neid endile soetaks – kindlasti mitte ainult lõbusõiduks.
Siit üleskutse poleemikale ja positiivsete pretsedentide loomisele, sest vastasel juhul saavad seadust omaette eesmärgiks pidajad eelise. Selle tendentsi pööramiseks läheks juba oluliselt rohkem energiat vaja.
Tähelepanekuid ja mõtteid on kirja pannud Heiki Lumilaid